Olen küll kodus ja igakevadine haigus on mind jälle maha murdnud, kuid tunne on lubav. Otsustasin ennast avada ja pühenduda lähedastele ja näen kõrvalt, kuidas samasugune peegeldus tabab mind lähedaste poolt. Hea on olla, kuigi halb on olla.
Eile käisin Põlvas loodusfilme vaatamas. Kui päris aus olla, siis ma ei saanud midagi uut teada. Küll aga esitasin endale mõned küsimused ja eesmärgid. Nende juures saavad mind aidata ka sõbrad sipelga- ja mesilasteadlased. Oii see on põnev elu.
Võimalus oli Rein Marani käest ise küsimusi küsida, kuid ma ei teinud seda. Olin ise ka üllatunud lõpuks, kuid mis seal ikka. Küsimise enda pärast pole mõtet midagi küsida. Noo üks tehniline küsimus tegelikult tekkis, kuid korraldaja küsis selle ise ära ja Rein andis enam-vähem vastuse, kuid millele ma tegelikult ikkagi ei saanud selget vastust..oh seda elu küll.
Täna läheb loodusfilmide näitamine edasi, kuid kahjuks tervis ei luba sellest osa võta. Huvitav oleks tutvuda Jaapani loodusega, kuid mis seal ikka...olen parem kodus ja tegelen kadakapuu, ruunimärkide ja kärsatamisega :)
Lisaks tekkis isu teatraalse vanakooli järgi:
No comments:
Post a Comment