Kas rumalus ja teadmatus võivad olla sünonüümid?
Mulle tuli meelde üks seik suvest, mis õppeaasta jooksul on ennast korduvalt meelde tuletanud.
Stoori selline...
Sain suvel Põlvas festivali ajal tuttavaks ühe ameeriklasega. Ta tundis minu ja minu tegemiste vastu huvi ja nagu ikka, alguses kohe uuris, kes ma olen, mis õppin jne.. Kui ta kuulis, et ma olen geoloogiast huvitatud ja tudeerin seda Tartu Ülikoolis, siis ta kohe naljatades märkis ära, et Sina oled siis üks nendest, kes ei arva, et maailm on 6000 aastat vana!? Mina siis kohe üllatunult vastu, et MIKS PEAKS KEEGI MIDAGI SELLIST ARVAMA? Sõber ameeriklane vist ei oodanud sellist reaktsiooni ja oli üllatunud. lmselgelt ta ei osanud kuidagi selle peale teisiti reageerida kui mainis, et tema kodumaal lihtsalt väga paljud arvavad nii. Mina siis ikka veel hetkeks mõtlesin, et JUMALA EEST, MIKS? Hetk hiljem muidugi taipasin- eestlane. Edasine vestlus kulges juba samal lainel.
Pean mainima, et olen enda arvates ikka õnnelik "risustamata" inimene. Kohati mulle tundub, et vaba areng on hindamatu väärtus omaette. Samas olen viimasel ajal kuulnud arvamusi nii meedias kui igapäevaelus, et see on halb, kui inimesed on ilma kindla usundita, nö"vaba" mõtlemise ja arenguga. Justkui ilma usundita oleksid inimesed juuretud. Tihtipeale seostatakse religiooni kohe kristlusega blablabla jne....sellel teemal ma hetkel ei peatu.
Tulles tagasi algse teema juurde, siis ehmatas minu naiivsus mind siiski päris korralikult, sest tõepoolest, minusugused inimesed on vähemuses. Mul on olnud lihtsalt "õnn" olla "omasugustega" ümbritsetud. Liiga palju jutumärke.. SiiskI, juba sügisel kooli tagasi minnes jõudsin ma selle teemani tagasi, kui pidin teadusfilosoofias tegema ettekande teemal "kreatsionism". Ilmselgelt on tegemist geoloogidele olulise teemaga. Kuidas see küll juhtuda sai?
No comments:
Post a Comment