Unenägudes kogetud kogemused on ikka kogemist väärt, isegi kui need on esialgu hirmutavad.
Nagu enamus inimesi, olen ka mina näinud igasugu unenägusid. Osad nendest on pisarateni liigutavad ja õnnestavad (nt lendamine, lapsepõlve lõhnad, siirad emotsioonid) ja teised on sõna otseses mõttes painajalikult hingematvad.
Seekord kogesin aga midagi...esialgu seletamatut. Nimelt, on ka mind tabanud väike kevadväsimus ja pärast ema sünnipäeva pidamist, kui külalised olid lahkunud, vajusin ma oma padja sisse õndsat puhkust nautima. Ühel hetkel aga tundsin, et väike Andu, kes on just mööda toetuspinda õppinud kõndima, on jõudnud minu juurde ja katsub mu juukseid ning laliseb kõrva ääres midagi. Mina siis teadvustasin seda endale ja hakkasin ärkama. Kuulsin veel õe häält teisest toast ja Kerttu kilkeid. Ühel hetkel need kilked muutusid aga väga deemonlikeks. Taipasin, et midagi on viltu. Õe pere oli ju lahkunud, kuidas sai Andu olla minu kõrval ja Kerttu elutoas? Selleks hetkeks kõik need hääled kadusid ja ma olin suures segaduses. Kuulsin vaid vanemaid teleri taustal vestlemas. Tahtsin püsti tõusta, kuid ei suutnud. Minu keha oli voodi küljes kinni nagu uppunud laev merepõhjas. Kuulsin ennast karjumas, kuid see hääl jäi merepõhja kõmisema. Teadvustasin endale, et see olukord on rohkem kui veider ja üritasin asja mõistusega võtta. Seega lihtne- jäin magama. Uuesti ärgates suutsin ma juba oma keha liiguta ja hääl kostus ka teisteni. Olin veel terve tunnikese segaduses, kuid elu läheb ikka edasi, olenemata sellest, mis tasandil me parasjagu viibime.
Mõned päevad hiljem rääkisin Kätule oma kogemusest ja Kätu oli koheselt teadja ning väitis, et tegemist oli uneparalüüsiga. Nojah, tundub, et mingi tavaline asi, mida mina jälle kuulnud pole ja nõks hiljem puhta lehena kogen. Just the way I like it!
No comments:
Post a Comment