Aeg endale

Tänane tarkus raamatust "Tuhande aasta tarkus"

Kui sa oled jõudnud

nii kaugele,

et ei suuda teha enam

ainsatki sammu,

oled ära käinud

ainult poole teest,

milleks sa võimeline oled.

Grööni vanasõna

Energia otsingutele..

Aitab mugavusest, teeme ise!

Täna otsustasin mugavusest üle olla ja jälle ise köögis võimalikult paljud asjad valmis meisterdada. Ökomad ja kodumaisemad ja eelkõige hingega tehtud asjad on ikka paremad, (IMHO).

Tulin planetoloogia ja astrobioloogia loengust ja koduteel astusin ikka harjumusest/vajadusest Konsumist läbi. Jah Konsom nagu consume. Tahtsin hommikuks müslit osta. Valik suur ja lai, kuid miski ei tundunud ahvatlev või mõistlik. Mõtlesin, et kui tahan linnutoitu süüa, siis teen selle endale ise ja oma maitse järgi. Lõppude-lõpuks on mul ju oma mesi muud nodi täitsa olemas, mis sinna sisse panna. Tean ise, mis võid, mett, helbeid, puuvilju, marju, seemneid, pähkleid sinna sisse tahan panna ja kust nad pärit on. Mõeldud, tehtud. Nüüd on hommikuks imemaitsev ja tunduvalt tervislikum toidupala olemas.

Nüüd mul tuleb meelde, et minu leivategu on soiku jäänud..

Isegi läbi..

    isegi läbi

    talveakende

    kuuleb

    rohutirtsude häält

    vaikuse süda

    tuksub ja valgub

    minusse vaikuseveri

    peseb mu puhtamaks seest

    ja puud tulevad lähemale

    iga tuli on valgem kui varem

    selles hilissuves

    selles eluöös

    selles elupäevas

    keegi lendab ja ma vaatan

    ja ma vaatan et ma vaatan

    ja ma naeran et ma nutan

    kõik tähed üleval nii

    nagu vanasti

    taevas,

    mis meil küll on!

Juhan Viiding

Laulvas võtmes (29:38)

Vahest teadvustan, et on hea, kuigi on halb

Täna hommikul on mul hea tunne.

Olen küll kodus ja igakevadine haigus on mind jälle maha murdnud, kuid tunne on lubav. Otsustasin ennast avada ja pühenduda lähedastele ja näen kõrvalt, kuidas samasugune peegeldus tabab mind lähedaste poolt. Hea on olla, kuigi halb on olla.

Eile käisin Põlvas loodusfilme vaatamas. Kui päris aus olla, siis ma ei saanud midagi uut teada. Küll aga esitasin endale mõned küsimused ja eesmärgid. Nende juures saavad mind aidata ka sõbrad sipelga- ja mesilasteadlased. Oii see on põnev elu.

Võimalus oli Rein Marani käest ise küsimusi küsida, kuid ma ei teinud seda. Olin ise ka üllatunud lõpuks, kuid mis seal ikka. Küsimise enda pärast pole mõtet midagi küsida. Noo üks tehniline küsimus tegelikult tekkis, kuid korraldaja küsis selle ise ära ja Rein andis enam-vähem vastuse, kuid millele ma tegelikult ikkagi ei saanud selget vastust..oh seda elu küll.

Täna läheb loodusfilmide näitamine edasi, kuid kahjuks tervis ei luba sellest osa võta. Huvitav oleks tutvuda Jaapani loodusega, kuid mis seal ikka...olen parem kodus ja tegelen kadakapuu, ruunimärkide ja kärsatamisega :)

Lisaks tekkis isu teatraalse vanakooli järgi:

Miks ma peaks midagi sellist arvama?

Kas rumalus ja teadmatus võivad olla sünonüümid?

Mulle tuli meelde üks seik suvest, mis õppeaasta jooksul on ennast korduvalt meelde tuletanud.

Stoori selline...

Sain suvel Põlvas festivali ajal tuttavaks ühe ameeriklasega. Ta tundis minu ja minu tegemiste vastu huvi ja nagu ikka, alguses kohe uuris, kes ma olen, mis õppin jne.. Kui ta kuulis, et ma olen geoloogiast huvitatud ja tudeerin seda Tartu Ülikoolis, siis ta kohe naljatades märkis ära, et Sina oled siis üks nendest, kes ei arva, et maailm on 6000 aastat vana!? Mina siis kohe üllatunult vastu, et MIKS PEAKS KEEGI MIDAGI SELLIST ARVAMA? Sõber ameeriklane vist ei oodanud sellist reaktsiooni ja oli üllatunud. lmselgelt ta ei osanud kuidagi selle peale teisiti reageerida kui mainis, et tema kodumaal lihtsalt väga paljud arvavad nii. Mina siis ikka veel hetkeks mõtlesin, et JUMALA EEST, MIKS? Hetk hiljem muidugi taipasin- eestlane. Edasine vestlus kulges juba samal lainel.

Pean mainima, et olen enda arvates ikka õnnelik "risustamata" inimene. Kohati mulle tundub, et vaba areng on hindamatu väärtus omaette. Samas olen viimasel ajal kuulnud arvamusi nii meedias kui igapäevaelus, et see on halb, kui inimesed on ilma kindla usundita, nö"vaba" mõtlemise ja arenguga. Justkui ilma usundita oleksid inimesed juuretud. Tihtipeale seostatakse religiooni kohe kristlusega blablabla jne....sellel teemal ma hetkel ei peatu.

Tulles tagasi algse teema juurde, siis ehmatas minu naiivsus mind siiski päris korralikult, sest tõepoolest, minusugused inimesed on vähemuses. Mul on olnud lihtsalt "õnn" olla "omasugustega" ümbritsetud. Liiga palju jutumärke.. SiiskI, juba sügisel kooli tagasi minnes jõudsin ma selle teemani tagasi, kui pidin teadusfilosoofias tegema ettekande teemal "kreatsionism". Ilmselgelt on tegemist geoloogidele olulise teemaga. Kuidas see küll juhtuda sai?

In my dreams, where I meet my other kind of reality

Unenägudes kogetud kogemused on ikka kogemist väärt, isegi kui need on esialgu hirmutavad.

Nagu enamus inimesi, olen ka mina näinud igasugu unenägusid. Osad nendest on pisarateni liigutavad ja õnnestavad (nt lendamine, lapsepõlve lõhnad, siirad emotsioonid) ja teised on sõna otseses mõttes painajalikult hingematvad.

Seekord kogesin aga midagi...esialgu seletamatut. Nimelt, on ka mind tabanud väike kevadväsimus ja pärast ema sünnipäeva pidamist, kui külalised olid lahkunud, vajusin ma oma padja sisse õndsat puhkust nautima. Ühel hetkel aga tundsin, et väike Andu, kes on just mööda toetuspinda õppinud kõndima, on jõudnud minu juurde ja katsub mu juukseid ning laliseb kõrva ääres midagi. Mina siis teadvustasin seda endale ja hakkasin ärkama. Kuulsin veel õe häält teisest toast ja Kerttu kilkeid. Ühel hetkel need kilked muutusid aga väga deemonlikeks. Taipasin, et midagi on viltu. Õe pere oli ju lahkunud, kuidas sai Andu olla minu kõrval ja Kerttu elutoas? Selleks hetkeks kõik need hääled kadusid ja ma olin suures segaduses. Kuulsin vaid vanemaid teleri taustal vestlemas. Tahtsin püsti tõusta, kuid ei suutnud. Minu keha oli voodi küljes kinni nagu uppunud laev merepõhjas. Kuulsin ennast karjumas, kuid see hääl jäi merepõhja kõmisema. Teadvustasin endale, et see olukord on rohkem kui veider ja üritasin asja mõistusega võtta. Seega lihtne- jäin magama. Uuesti ärgates suutsin ma juba oma keha liiguta ja hääl kostus ka teisteni. Olin veel terve tunnikese segaduses, kuid elu läheb ikka edasi, olenemata sellest, mis tasandil me parasjagu viibime.

Mõned päevad hiljem rääkisin Kätule oma kogemusest ja Kätu oli koheselt teadja ning väitis, et tegemist oli uneparalüüsiga. Nojah, tundub, et mingi tavaline asi, mida mina jälle kuulnud pole ja nõks hiljem puhta lehena kogen. Just the way I like it!