Ja siis ta tuleb, tuleb tasapisi ja näitab esmalt oma päikesekiiri ja soojust, valgust, näilist vabadust.
Järsku märkad umbselt niiskes nüristunud mugavuses häirivat vaikust.
Nüüd sa siis tead, et ta tuleb ja tulemata ei jää, kuid suled uuesti silmad ja lased lõkkesuitsul ennast uinutada.
Sel hetkel, kui oled ennast mugavalt sisse seadnud, ta algabki.
Hakkad kuulma esimesi kõuekõminaid ja sisestad, et kõik on veel kaugel ja pöörad külge, et ka teine pool saaks mõnusalt suitsust tummiseks ja uimasus süveneks.
Vaikselt vaikselt, kuid kohal ta ongi.
Siis ärkad vahetult enne. Jooksed ja krabad veel mõned võililled ja nõgesed endaga kaasa, nagu see masside moodne meditsiin sind veel päästa.
Nüüd algas maru sinu kohal. Üritad põgeneda ja joosta, aimates, et see on siiski mõtetu üritus.
Lõpuks mõistad, et "It's time to set the wheels in motion"
Lõputult nende tormide eest ei jookse. Tuleb ennast ise tugevaks kasvatada ja vastutada.
"Let the storm be what it is. Step into it and live it to survive and grow....become you!"
