Viimasest postitusest on möödas päris omajagu aega. Ühest küljest võib see näidata minu järjepidevusetust blogimisel, kuid mulle meeldib mõelda, et mul oli lihtslt nii põnev ja tegus aeg, et blogimine ei leidnud kohta. Need kirjeldused on nii pikad, et vajavad rohkem aega...vb talvel kunagi..
Igatahes, käisin ma selle nädalal Vanemuise kontserdimajas The King Singersit kuulamas. Juba suvel, kui kuulsin, et nad tulevad taas Tartusse, teadsin, et peagi istun ma saalis ja naudin. Naudin seda puhast koolitatud vokaali ja äärmiselt hea huumoriga kollektiivi.
Ja ma ei pidanud pettuma. Eriti nauditav oli repertuaari esimene osa, kui nad esitasid renessanssi-aegseid palu. Ei saa ka mainimata jätta, et ühe loo ajal tuli lausa pisar põsele vaimustusest. Peab ikka absoluutne kuulmine, looduse and ja järjepidev töö taga olema.
Cras amet qui nunquam amavit;
Quique amavit, cras amet
(Homme armastagu see, kes pole kunagi armastanud;
kes on armastanud, armastagu ka homme)
See ladinakeelne lõik kõlas teoses "Cartography" mitmeid kordi eristamaks erinevaid teemasid. See pala oli ka üks meeldejäävamaid Veljo Tormise "Piiskopp ja pagan" kõrval.
Suureks üllatuseks oli, et Stephen Connolly on koosseisust lahkunud. Äärmiselt meeldiv ja karismaatiline tegelane.
Üldiselt oli kontserdil viibimine väga nauditav, kuna kohtasin väga palju muusikahuvilisi tuttavaid Tartust (enamus muidugi HBS-st). Lauri lootis vist isegi noote neilt saada, et me oma repertuaari saaksime täiendada. Eriti südant soojendav oli aga Lennu (Lennart Jõela) nägemine. Oeh...lõi õiekella Kurekell..
Siinkohal tahan aga tänada Evat, kes umbes 6 aastat tagasi vedas mind esmakordselt King Singersi kontserdile. Oh neid Roosi tänava lõpust kontsadel alla kiirustavaid keskkooliplikasid :)
