If songs were lines in a conversation, the situation would be fine..

Fly on by..

Hungry?

Do you know?

Result of the night

Taevas paistab päike, paistab minule.
Linnuke sirtsub, sirtsub kellele?
Kellele siis ikka- ikka minule,
sest mu süda puhkenud, puhkend õitsele.
Õitseb minu süda, õitseb päikene.
Õitseb taevasina, õitseb linnuke.
Minu linnuke õitseb Sinule-
sirstsi sirtsi sirtsi sirts..
Kuulsusrikka tuleviku peab ju sisse pühitsema. Edasi Saalomon, edasi! Ma ütlen, selle me pühitseme sisse!
ASPOAD LASTRA..
Ja kui saabub öö, otsas päevatöö.
Tudub laululind, meeles pea ka mind.
Uulits suur ja lai, käes on mai.
Süda tuksub tuks tuks tuks,
kuidas leida kodu uks?



"Mina olen kuulus kirjanik Saalomon Vesipruul. Olete vist juba nii mõndagi minust kuulnud?"
"Mina olen ise maja peremees Jaan Tatikas- kuulus looduse uurija ja masinate välja mõtleja."
"Seda ei oleks ma küll osanud hinges aimata. Andke andeks, et ma teid lihtlabaseks joodikuks julgesin pidada, härra Sitikas..ptüi, Lutikas!"


Päikesekiired kuldasivad puude latvasid,
nii et just nagu kullatud olivad.
Ja linnud laulsivad puude latvadel..
ja kui nad mitte ei oleks laulnud,
siis oleks see kaunis vagane lugu olnud.
Aga laulsid ilusti ja seda oli väga ilus kuulata,
kellel aega oli kuulda.


Nii tihti vaikseil öil ma istun salamõtteis,
mu väike tuba suuri saladusi täis.
Ma mõtlen suuri imelisi mõtteid-
miks põleb küünal, soolasilk nii nukker näib?
Ja tasa tasa magus nukrus poeb mu põue
ja tundmus imeline äkki valdab mind.
Ma olen inimene, kes üksi astub õue,
maailma tunnetuseks avatud on minu hing.
Üks täht, mis ülalt kõrgelt särab alla,
üks täht, mis juhib minu luuletaja teed.
Ta minu luuletuste riimid paneb paika
ja mind maailma kuulsaks, lugupeetuks teeb.
Ma ütlevat AD ASPERA AD ASTRA,
kuid mulle tundub, see ei ole päris nii.
Mu ASTRA läbi ASPERA on ikka ASTRA
ja teiste ASPERAD ei loe siin midagi!

Air Structures